LEP 2015 EKN–ERKÜ kongressi järelmõtteid

Kolmapäeval, 5. augustil Lääneranniku Eesti Päevade avamise eeltaktis analüüsis  EKN-ERKÜ kongress Eestit globaalses maailmas.

Kongressi fookuses oli seega ühistegevuse ja avalikkuse kui Eesti ühiskonna analüüs: mis on Eesti minule? Mis on Eesti meile? Mis on Eesti maailmale? Olime kutsutud arutama Eesti üle, millised on uued võimalused ja aktuaalsed suunad.

Milline on Eesti globaalsel kultuuriväljal ja mis on ühishuvid? – See pole enam abstraktse arutelu küsimus, vaid maailma igapäevapraktika oluline alus.

Eestikeelses ühiskonnas on olulisel kohal ajakirjandus – esimese eestikeelse väljaande “Lühike õpetus” ilmumisest Põltsamaal aastal 1766 möödub peagi 250 aastat. Esimene regulaarselt ilmunud väljaanne Tartu Maarahva Nädalaleht alustas ilmumist 1807 ning hakkas kujundama oma lugejaskonda, seega ka nende ühist avalikkust.

Seega on kodu- ja pagulasajakirjandus pärit ühestsamast juurest, mis on väärtustanud ühistegevusi, toetanud edenemist majanduses ja hariduses.

Ühiste huvide eest seismine ja uute kogemuste vahendamine on olnud ajakirjanduse kesksed ülesanded ning on seda ka edaspidi.

Praegu on käes avalikkuse murrangu aeg – infostrateegiline murrang.

Praegu kui virtuaalne ruum hakkab hõlmama ja kohati lausa asendama reaalset ruumi, tekib olukord, kus “lokaalne” võib olla ka eesti kultuur – Eesti jõuab kõikjale üle maailma, Eesti jõuab igasse eesti kodusse. Kuidas seda uut maailmastruktuuri – virtuaalse ruumi peatset domineerimist – globaalse eestlaskonna kultuurivälja loomisel ja hoidmisel kultuuriliselt ja hariduslikult paremini ära kasutada?

Praegu on tehnoloogiad teinud võimalikuks eestlaskonnal arutada, mida saaksid koos teha kodu-Eesti ja maailma-Eesti  – milliseid uusi koostöövorme peaksime arendama.

Praegu on võimalik avalikul väljal läbi arutada, mis on olnud Eesti ühiskonna ja kultuuri elujõu ja kestmise põhialusteks (Eestlaste elujõud, vt Oskar Loorits 1951).

Seesama avalikkuse murrangu aeg on ühtlasi kahe vahepeal eraldatud ja ka tsensuuri kontrolliga takistatud suhtlemise taastamise aeg, vahepealse perioodi kogemuste üheks pildiks kokkupaneku aeg.

Nii on aeg kodu-Eestilgi teada, millised on pagulas-Eesti kujunemise etapid ja kuidas jõudis eestlaskond oma ülemaailmste organisatsioonideni ja Eesti ühise kultuuriväljani paguluses?

Samuti, tänu kellele on eestlaskond suutnud organiseeruda ja luua poliitilis-kultuurilise struktuuri Eesti riigikaotuse/ENSV perioodil? Ja kellele tuleb teha kummardused?

Samuti on vaja tunda Eesti avalikkuse välissuhtluse suunda – pikal Eesti riigikaotuse perioodil 1940–1990ndate alguseni esindas eesti pagulaskond Eesti riiki rahvusvahelistes organisatsioonides (ÜRO, UNESCO jt ), milline on olnud põhiline töö ja panus selles vallas Eesti riigikaotuse perioodil rahvusvaheliselt?

Ning ka ajakirjandus ja ajakirjanikud saavad aidata koguda, vahendada ja tutvustada pagulaseestlaste elulugusid ja kultuurisaavutusi senisest märksa ulatuslikumalt, sisulisemalt kui omakultuuri üht olulist osa.

Eesti vajab ülemaailmset omakultuurilist avalikkust.

Selleks on vaja ülemaailmset eesti kultuuriteaduse-hariduse portaali ESTICA, kus säilitame ja saame kasutada eesti kultuuri ülemaailmselt.

ESTICA eesmärk on, et eesti kultuur muutuks ülemaailmselt kommunikatiivseks ja eesmärk saada Eesti tundmine, eesti keele õpetus kaasaegsele ülemaailmsele järjele, mis oleks sisuliseks edulooks maailma teistele kultuuridele.

Kuidas peaksime selle tegema?

Eestlaskonna globaalne ühine teaduskultuuri-haridusportaal ESTICA – värav Eesti maailma, kultuuri ja ühiskonda

Digiajastul on Eesti globaalses maailmas: nüüd on  praegu ja uutel põlvkondadel uued võimalused, kuidas talletada, hoida ja kasutada kultuuris ning hariduses mälu: inimeste elulugusid, kogemuslugusid ja ühiseid kogemuslugusid.  

Samuti on selge vajadus koguteose järele "EESTI PAGULASKOND 1944–1990", millesse talletada kunstisaavutused, kirjandus, kultuur, haridus, seltsid, ajakirjandus, ent sellegi ülevaate koostamist saab alustavalt teha ka Estica portaalis, mis võimaldab näha ka tekstide kogunemise ja koondamise  protsessi.

Kongressil sündis mitmeid olulisi ideesid, kuidas vastata küsimustele:

MILLISED ON EESTI ÜHISHUVID JA ÜHISTEGEVUSED?

MILLESSE TULEKS INVESTEERIDA AEGA, FINANTSE?

Üks mõte, millest võiks Estica kõrval alata, on e-kodaniku mõtte laiendamine kultuurivaldkonda, kultuuritegijatele, et senine eesti kultuuri sõprade ring saaks end ka määratleda, selliselt identifitseerida.

E-kodanike kultuuriring võib aga kujuneda päris laiaks üle kogu maailma.

E–kodanike ringi vajavad tegelikult ka need “wife” ja “husband” seisused, kes võiksid selliselt ka kodudes laste kultuuriharrastusi ühiselt toetada – need mõtted kõlasid kongressi aruteludes rohkem kui paar korda.

Tegelikult on Estica ja e-kodanik ka suure ühisosaga ettevõtmised, sest Esticat vajavadki need, kes tahavad õppida tundma eesti kultuuri, teadust ja ühiskonda ning kes tahavad selles ka ise aktiivselt osaleda.

Eestlaskonnal ja eesti kultuuri sõpradel on uus võimalus: ülemaailmne Eesti teaduse, kultuuri- ja hariduse portaal!

Ehk K. J. Petersoni sõnadega: Kas siis selle maa kultuur laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?

Miks ei võiks Estica olla järgmine projekt Teeme ära!

Maarja Pärl Lõhmus