Rolf Saarna foto on tehtud Valgamaal, Karula vallas, Käärikmäe külas, Savilöövi talus.

    Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
    lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
    männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
    kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
    ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
    selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
    Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
    soome labürintlikesse järvisse,
    kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
    ning ainult lüümus eristab
    taevast ja maad, lõhi hüppab
    otse läbi su südame, ja sa tead pea,
    kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
    Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
    kuid üksnes Karjala kaljuneemel
    augustiöösel võid sa puudutada
    Suurt Karu enese kohal ja all
    ja õppida kõiksuse viimset teadmust
    kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
    keel, see on mu luule keel,
    milles talv on tõepoolest talv,
    kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
    Tee peal olen õppinud teisi keeli.
    Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.

            Ivar Ivask “Balti Eleegiad / VIII”