Mõeldes Ellenile.

Mälestuslugu hiljuti lahkunust võiks endasse haarata nii ühte kui teist muljet või iseloomu. Lugeja, kes teda isiklikult ei tunne, oleks rahul vaid pakutud faktidega, mis käsitleksid lahkunu saavutusi.

Ellen Parve Valdsaar, kes suri kuu aega varem kui käesoleva kirjutise koostamine, on aga veel nii elavalt mälus, et temast jäänud väärtused aina helendavad nii faktide kui ka kirjatähtede ees.

Siinjuures tuleks mainida usku, tänumeelt, perekonda, rahvuskultuuri, inimsildu, nooruslikku uudishimu kui hetkelises aegruumis edasiviivaid mõisteid.

Heidan silmad loole, mille autor on Kaja Parming Weeks, vokaalmuusik USA idarannikul, kes rakendab oma teadmisi puuetega laste heaks. Olles maininud, et Ellen Parvel oli imeline mõju tema helide sünnitusrajal, maalib ta mälestuslõuendile killukese oma nooruspõlvest.

Kujutame ette metsaserva pimeduses helgiheitja ootamatu sära sees linases rüüs valget kuju, kelle kõrgele lendu lastud kõla vaigistab isegi ritsikate ning suurkonnade senini tähelepandud häälitsused. Kuulajad ja pealtvaatajad? Eesti noored, kodumaalt põgenenute lapsed, kes istudes New Jersey männipuude kuivanud palkidel, hakkavad tunnetama vanade helindite algupära, oma esivanemate hääli.

Võiksime küsida, kui palju kontsertlavalt tulnud lauljaid lähevad männimetsa liivale lastele laulma, pigem öeldud, leelotama? Sest järjekindlalt kujunes Elleni kohta väljend ,,leelotaja”.

Kuidas siis aga kontsertlauljast leelotaja sai? Ja kuidas hädaohtudest pääsenud noorest põgenikust veelgi ennem kontsertlaulja sai?

Kui Ellen alles noor veel oli ja lapsepõlves mängis, ei teadnud ta muud kui seda, mis tema nägi kodumaise silmaga. Siis aga saabusid hirmuäratavad hädaohud. Elleni isa, kes tuletõrjujana täitis oma kohustusi, tapsid vene sõdurid Tallinna lahingu ajal 1941. a. sügisel. Soomlannast ema ja Ellen nägid Soomet kui kindlamat varjupaika. Ellen ise pääses väikese laeva söepunkris läbi sakslaste valve. Laev jõudis Soome randa, kuid sattus kuu aega hiljem meremiini otsa, kusjuures kogu meeskond hukkus. Ellen jäi aga mõneks aastaks Soome, kuhu ema siis järele tuli.

Olles kaotanud Jätkusõja venelaste vastu, olid soomlased kohustatud kohalikud eestlased välja andma Nõukogude Liidule, nö. süngema saatuse ohvreiks. Sellisest kohustusest oskas aga hõimurahvas end ümber libistada. Soome rindel võidelnud eestlasest sõbra kaudu pääses ka Ellen, metsikule meretormile vaatamata, logiseva sisevete laevaga 1944. a. sügisel mitmesaja rahvuskaaslasega Rootsi, kus hiljem sõbrad saatsid noore neiu tuntud eesti laulupedagoogi juurde.

Ellen on minule tänumeeli korranud, kuidas lihtsalt õnne ja sõprade kaudu on temal elus vedanud. Tänu Helmi Betlemi laulustuudiole pääses ta konkursi korras ühte Stockholmi teatrikoori (Oscars-Teater), kus ta hakkas laulma solistina. Kui ta 1951. a. Kanadasse jõudis, jätkas ta laulutunde samas stuudios, mis oli samuti Stockholmist ümber kolinud. Praeguse ajajärgu eestlaskond ei oska ette kujutada, milline laulu- ja teatrikultuur säras pagulasajastu algaastail Rootsis, Kanadas ja USAs, varem mõned aastad isegi Saksamaal. Ellen oli osa sellest, lauldes ja mängides kaasa Eesti Rahvusteatri aktiivse trupiga Torontos.

Aastal 1955 siirdus Ellen New Yorki, kus ta jätkas õpinguid Manhattani tuntud muusikakoolis. Kuna diplomitööks oli ta valinud eesti rahvamuusika, tärkas tulevane kiindumus. Oli ju selleks ajaks Põhja-Ameerikas kättesaadavaks saanud Eestis üllitatud Herbert Tampere materjal. Ellen on mulle siinjuures meenutanud dr. Viktor Kõresaart, tema tolleaegsete õpingute juhendajat eesti muusika alal; tulemus oli bakalauruse kraad muusikas.

Minul on kuskil kirja pandud tsitaat Ellenilt: ,,Komistasin regilaulu peale aga enne kui noorem generatsioon, kellele see muutus identiteedi küsimuseks.”

Klassikaline vokaalrepertuaar jäi siiski Ellenile lauluesituste aluseks ja võimaldas kontserte Kanadas, Rootsis, USAs, kord Norras ja hiljem Eestiski. See stiil jätkus tema esinemistes, kajastudes ka tema Eesti rahva- ja jõululaulude heliplaadil, mis ilmus 1965. a.

Abielu dr. Herbert Valdsaarega avas Ellenile pereelu Wilmington, Delaware’s. Eesti keele ilu tunnetus andis kahele tütrele nimed, Elo ja Leelo, mis kõlavad tähendusrikkalt kaaseestlaste kõrvus. Tütred on rikastanud vanemaid kaheksa lapselapse ja järgnevate järeltulijatega.    

Ei tohi unustada Elleni kontakte toimekate rahvuskaaslastega. Südames paiga leidnud rahvamuusika arendas sidet Toomas Metsalaga, kes oli samuti hakanud uuringuid tegema rahvamuusika kohta, olles ise rahvatantsu treener ja rühmajuht - hiljem Esto’84 esimees - ja kes rakendas Elleni oskusi omagi lavastustes. Arenesid kontaktid rahvamuusika teadlastega Eestis, siinjuures näiteks Igor Tõnurist, keda Ellen tihti tsiteeris oma ettekannetes. Kontaktid mõnegi noorema põlve liikmega Kanadas ja USAs vihjavad Elleni rollile pärimusmuusika teerajajana Põhja-Ameerika eestlaskonnas. Samas säilis sõprus oma esimese lauluõpetajaga, kellega ta pidevalt kohtus viimase suvilas Toronto lähistel.
Ettekannete ja õpitubade kõrval hakkas Ellen ka huvi tundma vanade eesti rahvapillide vastu, andes välja kakskeelseid trükiseid. Selle tegevuse juures tekkiski meil kunagi kontakt, mis aegajalt kandus muudele radadele. Kui paar aastat tagasi oli minul vaja viibida paar päeva Lääne-Floridas, pakkus abielupaar Valdsaar mulle nende juures öömaja – lõunapoolses linnas nimega Naples, kuhu nad oli kolinud rohkem kui kümmekond aastat varem.

Kui Ellen palus, et selgitaksin avalikult – ehk avalikustamaks kunagist soomlaste heategu,  tema pääsemist Rootsi enne maailmasõja lõppu, saigi minust, tänu temale ühe paguasajaloo etapi uurija, mis mind peatselt ühendusse viis ka Elleni laevakaaslastega, kes 1944. a. olid veel poisikesed nagu minagi, olles põgenikuteel küll veidi teises suunas. Nii kandub edasi Elleni põnev lugu, mis kahes-kolmes eestikeelses lehe numbris ilmus vaid kolm kuud enne tema surma. Meie kahekõnel siis aga polnud veel lõppu, kuna nooruslikult uudishimulik Ellen jäi ikka ja veel ootama uusi vastuseid mineviku küsimustele.

Vahepeal – ja ootamatult – lahkus üks meie rahvuskultuuri kehastus.

Jääd särama, kallis Ellen, me südameis ja vaimusilmis!

Andres Raudsepp