Endel Uiga.    Autori foto

See oli kaheksa aastat tagasi kui kirjutasin VES-s pikema loo Endel Uiga kohta  tema 90. sünnipäeva puhul (3. märtsil 2008).

Nüüd on rõõm seda korrata, eriti kuna vahepeal on aastate arv jõudnud 98-ni. Ja nii kogunesidki sõbrad ja sugulased 4. märtsil tema koju, Hope, NJ, et tähistada sünnipäeva, mis pole just igapäevane.

Et asja õieti valgustada, olgu mainitud, et Endel ehitas oma maja allkorrusele hästi isoleeritud saunaruumi, kus kuumust saab tõsta vähemalt  +230ºF  (+110ºC)  juurde.

Siis on tore laval istuda, higistada ja vihelda.

Hiljem ootavad eesruumis mõnus vestlus, õlu ning suupisted.

Nii on Endli kodu olnud meie saunaklubile   –   pool tosinat meest, eestlased ja ameeriklased   –   peakorteriks palju aastaid. Varem käisime koos iga kahe nädala tagant, nüüd kord kuus või nii, aga ikkagi.

Arvestades aastaid, pole ime, et seekordne sünnipäevapidu kujunes eriti vägevaks, sest osa võtsid ka saunaliste perekonnad, kokku üle veerandsaja inimese.

Princetonis elavad ameerika sõbrad (saunatee üks ots u. 80 miili!) olid valmistanud suurejoonelise õhtusöögi, mis soojendatud nõudes oli laual reas.

Sünnipäevalapsel olid pisarad silmas, kui kaheksa küünlaga (98) sünnipäevakook ta ette pandi. Oli palju huvitavat juttu, sest noorem generatsioon ja eriti ameeriklased kuulasid huviga detaile meie kirevast minevikust sõjaaastatel.

Kui söögid olid söödud ja joogid joodud, nautisid mitmed nooremad mehed ka sauna, sest ametlikult oli mitte ainult sünnipäev, vaid samuti saunapäev ehk võru keeles  “sann õõgas”.

Neile, kes laupäeval tulla ei saanud, jätkus olemine veel järgmisel päeval.

Jääb vaid üle olla tänulik Endli pika eluea eest ja eelkõige tunnustada selle ühte alusmüüri   –   Endli raugematult positiivset maailmavaadet.

Tahaks väga loota, et saame ka tema 100. juubelil vägeva sauna teha.

Raul Pettai