Tundub, et riigitegelaste peamine lootus Eesti püsimajäämiseks lasub nende õlul, kes sõjapõgenikena leidsid mujal asupaiga või hilisematel iseseisvusaastatel siirdusid välismaale. Ühes sõnavõtus New Yorgis austas president Ilves USA’sse siirdunud noori andekaid ettevõtjaid ja kunstitegelasi ja soovis, et nad ei unustaks kodumaad ja õpetaksid oma lastele eesti keelt!

Vabariigi aastapäeva tervituses väliseestlastele (EE 26. veebr.), sõnas peaminister Rõivas muuhulgas:

“...seepärast ma ei ütle, et peaksite kõik kohe vältimatult Eestisse tagasi tulema... Tagasitulek on igaühe isiklik otsus.”

Aga ta loodab, et need inimesed ikka kannaksid Eestit oma südames!

Eesti Elu 4. märtsi väljaandes ilmus välisminister  Kaljuranna sõnavõtt Eesti saatkonna avamise puhul Austraalias.

“...Tegemist on eestlaste jaoks populaarse ajutise väljarände sihiga...”, nimetades ka, et seal elunevat 10 000 eestlast. Kas tõesti saab see olema ainult ajutine?

Tõsi, eestlastel on vabadus minna ja elada kustahes nad soovivad – piirid pole suletud. Kahjuks seda vabadust kasutavad väga paljud ja Eesti rahva arv järjest kahaneb.

Minu soov Eesti Vabariigi 100-a. sünnipäevaks on, et Eesti riik hoolitseks oma rahva, oma ilusa ja puhta emakeele ja kultuuri püsimise eest ennekõike omal maal ja et eestlased ihkaksid elada ja töötada oma kodumaal.

Aet Sandström
Dartmouth, Nova Scotia
Kanada