Olen tihti väitnud artiklites ja kõnedes, kui tähtis on meie baltlaste paguluse tõsiasju rõhutada maailma meedias, et meid ei kirjutataks välja meie endi ajaloost.

Samasugune arutelu käärib praegu Okupatsioonide Muuseumi uue nime ümber.

Need, kes tahavad meid teha lihtsateks väljarändajateks, on jõudnud keerata venelaste okupatsiooni ja kuriteod kangelastegudeks ja ennast upitanud Teise Maailmasõja st möödunud aja jooksul Läänemaailma natsismist päästjateks.

Ma lubasin meie au ja ajaloolise tõe eest võidelda ingliskeelses meedias.  

Saavutused ei ole olnud suured, aga siiski on võimalik teatada, et töö jätkub vaikselt ja aeglaselt.

Pärast seda kui “Into Exile: A Life Story of War and Peace”, (Elin Toona Gottschalk), pälvis The ECONOMIST’i tunnustuse 2013. aasta parimate raamatute sarjas, on ta sattunud paljude  professionaallugejate ja arvustajate ette, kes otsustavad, mida poodides ja raamatukogudes rahvale lugeda pakkuda.

Ma olen lootnud, et mõnigi, raamatut käes hoides ja seda arvustades, on sealt leidnud tõsiasju Baltimaade kohta, mis teda varem pole huvitanud. Nüüd aga, kus pagulaste teema on uuesti päevauudistes, on neile silm peatama jäänud, pakkudes meile uue võimaluse venelembesest propagandast läbi murda.

 
“Into Exile” oli kohal kolmel tähtsal raamatumessil: New Yorgis 2014, Frankfurtis 2015 ja Londonis 2016. Raamat sai hea arvustuse: The US Review of Books ajakirjas aastal 2015 ning pälvis “Recommended Reading” soovituse. Samal aastal võitis raamat Royal Dragonfly Book Awards auhinna: Honourable Mention.  

Mais 2016 jõudis raamat uuesti meediasse ja The US Review Of  Books lehekülgedele, kui ta valiti kahes lühikeses loetletud (short list) kategoorias: Eric Hoffer Book Awards, Montaigne Medal’i ja  Grand Prize võitjate nimekirja. Ma ei tulnud kummagis esikohale, küll aga kolmandale, jälle: Honourable Mentions, mis märgiti uuesti ära ajakirjas The US Review Of  Books.

 
Raamat on loonud tähelepanu vaikselt ja väikselt, kuid mõjukal ingliskeelsel poodiumil. Seda on käsitlenud inimesed, kindlasti ka noored, kes ei oleks teadnud sellist raamatut ise valida, ja ilmselt leidsid seal midagi uut ja huvitavat. See ongi minu siht! Meie lugu liigub aeglaselt ja sihikindlalt kitsas, aga vajalikus voolus, kinnistades tähelepanu tänapäeva väärtpõhjusele ‘reklaamitegemise’ võimaluses.

On väärt pidada meeles, et maailma kõige kuulsamas võidujooksus ei olnud võitja jänes, vaid hoopis aeglane, aga kindlal sammul edasi rühkiv kilpkonn; meie hüved paunas.

 
Jätan teid selle mõttega.

Elin Toona

24. mai 2016

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.