Jõulupühad on rõõmsad ja tõsised. Neis on austust ja lõbu, palvetamist ja laulmist. Jumala ligi tulemine meile on tõsine asi. See paneb meid mõtlema ja südamest austama. Kui aga mõistame, et Jumal ei ligine meile Kõigevägevamana jõus ja väes, vaid vastsündinud lapsena nõrkuses ja väetimas olekus, siis me avastame igal jõulupühal, kuivõrd palju Jumal meid armastab.

Jumal ei pane meid kummardama ja kartma tema kõigeväelist tahet ja väge, Jumal tuleb meie ligi imelises armastuses ja helluses maailma sündinud lapsukesena. Eesti luteri kiriku vaimulik ja Paistu koguduse õpetaja, kes on tuntud Eesti rahvusliku ärkamisaja lõpuaastate luuletajana (Eesti muinasja sangarliku võitluse ja ohvrimeelsuses surma läinud “Ustav Ülo” on üks tema tuntumaid ballaade), kirjutas jõulupühade tõsiduse ja rõõmu kokkukuulumisest vaimulikus luuletuses Hõisake, Taevad.

Laulame seda jõuluajajumalateenistustel. See algab rõõmuga, mis meile on tuntud nii usuliselt kui ka ilmlikult. See on, mida me ootame ja naudime jõulude ajal: Hõisake, taevad ja inglid, au Issandat kiitke! Hõisake, taevad, ja laulge, nii maa kui ka meri!
Kirikuõpetajast luuletaja Jaan Bergman aga läheb rõõmust sügavamale ja tõsisema juurde.

Ta viib meid jõulude  põhjuse juurde: Jeesus on tulnud, suur Jumal on liha ja veri! Vaata, hing, imet, kuis Kõrgeim end alandab põrmu, vaata ning kummarda ilmunud igavest armu! Jumal on lihas, – kes võib seda saladust mõista? Lahti on värav, et võin Tema ees seista. Jeesus, mu Jumal, sind armastan südamest mina. Eluteed käima mind saada ka alati Sina! Su omaks jään, kuni siit rahuga läen ülesse Siioni linna.  

Need valitud read ja mõtted Bergmani koraalist on meile meeldetuletuseks jõulude tõsistest põhjusest ja igavesest taevalisest tähendusest, mis teevad meid aga ülimalt rõõmsaks, eriti kirikus jumalateenistustel.

Õnnistatud püha jõuluaega ja uut Issanda aastat Jumala armastuses.

Thomas Vaga,

piiskop