Trivimi Velliste

Head Ernst Jaaksoni mälestuse austajad!

Minu esimene kokkupuude Ernst Jaaksoniga oli rohkem kui pool sajandit tagasi – Ameerika Hääle vahendusel. Eesti oli selleks ajaks üle veerandsajandi kannatanud võõrast vägivallavõimu ja eriti vanema põlvkonna usk kodumaa tulevikku oli sünge.

Ernst Jaakson sisendas aga raadio teel igal aastal 24. veebruaril uut usku – ükskõik kui trööstitu olevik ka tundus. Ta kõnetas eestlasi kodumaal kui Eesti Vabariigi kodanikke. See rõhutus polnud sugugi liigne, sest Eesti rahvas kodumaal olid sunnitud kandma oma taskus või käekotis Nõukogude passe.

Ernst Jaakson ei olnud Eesti Vabariigi poliitiline pagulane – erinevalt kümnetest tuhandetest kaasmaalastest. Ta oli Eesti diplomaadina jätkuvalt välislähetuses, võib-olla kauem kui ükski tema kolleeg terves maailmas. Ta seisis sõdurina vahipostil oodates, kuni saabub vahetus. Ja tõepoolest – vahetus tuli. Ta pidas vastu, kuni Tallinnast saabus vahetus. Selles seisneb tema erakordne suurus.

Küsisin Ernstilt tema viimasel eluaastal, kas ta tõesti oli kogu aeg uskunud, et tema silmad näevad veel Eesti vabanemist. Ta tunnistas, et oli olnud väga raskeid aegu, ka majanduslikult. Oli kõhklusi, aga iga kord võitis ta usu ja lootuse tagasi.

Pärast pikka mõttepausi nimetas ta oma elu kõige õnnelikumaks päevaks – 20. augustit 1991.

Kui me soovime Ernst Jaaksonilt midagi õppida, siis esimeses järjekorras püüaksime omandada kas või osakese tema pühendumisest ja kohusetundest. Mida rohkem Eesti kodanikke seda suudab, seda paremad on meie riigi väljavaated tulevikus. Ernst Jaaksoni saal New Yorgi Eesti Majas on kindel samm just selles sihis.

Tervitan ja tänan kõiki, kes on tulnud kokku, et anda au suurele Eesti diplomaadile Ernst Jaaksonile!

Sügava lugupidamisega

Trivimi Velliste

Eesti alaline esindaja/suursaadik ÜRO juures 1994-1998

Ernsti sõber

Tallinnas,

27. jaanuaril 2018