“Vaba Eesti Sõna” 21. veebruari 2019 numbris ilmus Kristel Vilbaste südamlik artikkel “Rukki-lille sinine on meie lipu värv”. Tõepoolest, sinine värvus on üks meie rahvuslikest sümbolitest ja Eesti lipu ainuke värv, sest valge on kõikide värvide summa ja must on kõikide värvide puudumine. Need kolm kokku aga annavad erakordselt mõjuva pildi.

Esimene teadlik vihje Eesti üldrahvuslikule lipule oli 1881 Jaan Bergmanni luuletuses, kus esitatakse must-valge-helesinine “armsa Eesti isamaa” lipuna. Samal aastal valis vastasutatud eesti üliõpilaskorporatsioon Vironia oma lipuks sini-must-valge. Vironiale tegevusluba ei antud, küll aga lubati asutada Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884. aastal võttis sini-must-valge oma lipuks. Kaasaegsest kirjeldusest selgub aga, et lipp pühitseti juba siis tervele eesti rahvale.

Riigilipu üle hakati mõtlema alles peale Vabadussõda, ehkki sõjas võideldi sini-must-valge värvide all. Oli vaidlemist tükk aega, sest kolmelaiulist alul ei soovitud (tuletas meelde Saksa ja Vene lippe) ja mõned pooldasid Skandinaavia eeskujul ristiga lippu. Eriarvamusi oli ka värvide ja nende järjekorra üle. Sinine oli eriti populaarne ja seda nimetati rahva hulgas taevakarva-siniseks ja rukkilillesiniseks. Kumbagi tooni polnud aga kerge määratleda, sest taevasinine pole konstantne ja rukkilillede värv ulatub samuti tumesinisest heledani. Ja nii sai alles 27. juunil 1922 riigilipu seadus oma viimase vormistuse.

Selle § 1 järgi on Eesti Vabariigi riigilipuks:
“taevasinine (rukkilille) sinine-must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11”.

Nagu näha, ei määranud seadus küllaldase täpsusega sinist värvi, sest Eesti laiuskraadil on taevas enamasti helesinine, kuid rukkilille õis on tunduvalt tumedam. Nii kommenteeriti ka ajakirjanduses, et riigipühadel võib näha väga erinevaid lippe. Mäletan ise selgelt EV 10. aastapäeva 1938, kui poisikesena jalutasin Tartu tänavatel ilutsevatel lippudemeres. Seal nägi kõikvõimalikke sinise värvi toone: üsna heledast kuni peaaegu lillakassiniseni välja! Enne kui saadi viga parandada, lõppes kõik 1940. aasta suvel ning algas 51 aastat kestnud okupatsioon võõraste võimude poolt. Sini-must-valge pidi ennast kauaks peitma põranda all.

Nüüdseks on ta jälle vaba ning tänu vahepeal toimunud tehnoloogia arengule on lipu sinine toon teadusliku värviskaala numbriga fikseeritud – Pantone värvitabeli järgi 285C. See tohiks lippe ühtlustada, kuigi sinine värv on pleekimise vastu eriti tundlik ning vähemaid erinevusi võib seetõttu ikkagi esineda.

Raul Pettai
Kasutatud kirjandus:
Eesti Vabariigi Riigi-kantselei, “Eesti lipp”, Tallinn 1999

Artur Taska, “Sini-must-valge 100 aastat”, Tallinn 1992