Mainitud pealkirjaga raamat ilmus tänavu Petserimaa Suveülikooli väljaandes, koostajateks Aldo Kals ja Henn Põlluaas.

Raamat  hõlmab lühiartikleid paljudelt (endistelt/praegustelt)  riigikogu liikmetelt, emeriitadvokaatidelt ja professoritelt, kirjanikelt, Petserimaa vabadusvõitlejatelt,  jne.

143-leheküljeline raamat tegeleb Stalini-Jeltsini-Putini aegse piirjoone (ajutise kontrolljoone) ja Eesti/Vene piiriga, nagu see esineb ÜRO rahvusvaheliste lepingute registris 11LTS29, mis on enamuse maailmariikide poolt tunnustatud ja hõlmab Tartu rahulepinguga meile kuuluvaid Saaremaa mõõtu idaalasid.

Artiklites tuuakse esile piirjoone traagika, mida võimaliku aja vältel ei suudetud õiglaselt ja mõistlikult arutada Tartu rahulepinguga sätestatud piiride paikapanemiseks. 

Küsitakse, kas see tulenes inimeste ajaloolistest teadmatustest, kas on üldse võimalik rääkida Eesti järjepidavusest ilma Tartu rahulepinguta,  kuigi 20. augustil 1991 taastati  Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel?

Nimetatakse, et president Meri ei tunnustanud Tartu rahulepingut ja tema “juulilepetega” jäi maksma endine kontrolljoon ning samuti said 20,000 vene sõjaväe  “pensionäri” loa  jääda koos peredega  Eestisse.  

Mitmed artiklid avaldavad “juulilepete” põhiseaduslikku vastuolu, tuues ära detailseid argumente.

Näiteks et juulileppe piirilepinguga ”sai eesti rahvas tutvuda  alles peale selle esmakordset allakirjutamist. 

Märgitud on ka põhiseaduse paragrahvid, mis ei ole “juulilepete” ja põhiseadusega kooskõlas.

Tuuakse välja kui ebaseaduslikult on piirilepet aetud ja et sellega on kaasnenud sadu miljoneid väärt maavarade, metsa, Peipsi järve, Narva veehoidla, petserlaste kodude jne, jne äraandmine, mis pole Eesti, vaid Vene huvides.

Igati mõtlemapanev poliitiline lähiajaloo ülevaade.  

Aime Andra