Ärkamisajal elanud Eesti kirjanikud aitasid uuesti argikasutusse tuua mitmeid Muinas-Eestis kasutatud nimesid, kuid lõid ka täiesti uusi eestipäraseid nimesid.

Eriliselt suur oli selle juures Andres Saali panus, kirjutab Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse üliõpilane Eva Kinkar.

Tänavu 21. mail tähistati  kirjanik Andres Saali (21. mai 1861–23. juuni 1931) 160. sünniaastapäeva.

Saal oli 19. sajandi teises pooles üks tuntumaid ja viljakamaid proosaautoreid, kes andis oma ajalooliste romaanidega olulise panuse ärkamisaegsete eestlaste identiteeti.

Kirjandusteostel on mõju meie kultuuriruumile – see on selge.

Üks võimalik lähenemisnurk ilukirjanduse ja igapäevapraktikate vahele konkreetsete seoste loomiseks on uurida populaarsetes tekstides esinenud nimesid.

Eestis, aga ka mujal, on nimemood teadaolevalt peegeldanud ajastu vaimu, kehtivat riigivõimu ja rahva üldist meelelaadi.

Näiteks tõid sakslased ja taanlased meie nimetraditsiooni religioosse algupäraga eesnimed, mille põhja moodustavad piiblinimed, nagu Anna, Maria, Matthias, ja katoliku pühakute nimed, näiteks Helena ja Nicolaus.

Hiljem nimed mugandusid – näiteks sai Matthiasest Madis – ning tekkisid kõlalt eestipärased, ent põhjalt võõrad laennimed.

Alanud oli rahvuslik ärkamisaeg ja võrdsuseihaluses hakkasid eestlased muuhulgas andma oma lastele eestipäraseid nimesid, näiteks Eha, Hiie, Aap, Tõeleid, Meelik.

Seoseid on leitud raamatutegelastele antud nimede ja rahva reaalse nimekasutuse vahel, näiteks populariseeris A. Kitzberg nime Maimu, Fr. R. Faehlmann nime Koit, E. Bornhöhe nime Tasuja jne.

Tulles tagasi Andres Saali juurde, võib väita, et sajandivahetuse aegsete autorite seast kasutas Saal oma tuntuimas muistset vabadusvõitlust kujutavas triloogias "Aita", "Leili" ja "Vambola" enim eestipäraseid eesnimesid.

Eestipäraste nimedega tegelasi mainitakse teostes tervelt seitse korda rohkem kui võõrnimedega tegelasi.

Esinemissageduse järgi on autori eestipärased eelisnimed Kaupo, Leili, Vaike, Aita, Anno, Vambola, Linda, Imanta, Leida, Lembit(u).

Lisaks on Saal kasutanud nimesid Aako/Ako, Aatso, Ahto, Eilard, Elma, Hämarik, Ilo, Koit, Kotkasilm, Maara, Mana, Manivalde, Meeme, Meida, Metsavaim, Paike, Panda, Salme, Taara, Uku, Vahtu, Vahtula, Vane, Vanemuine, Viitso, Winno, Vootele.

Toodud eelisnimedest on taaselustatud muistset päritolu nimed Kaupo, Anno, Imanta ja Lembit(u) – taoliste nimede valikul tugines Saal arvatavasti Henriku Liivimaa kroonikale.

Uuemad kunstlikud moodustised on Aita, Linda, Vambola, Vaike, Leida, Leili.

Muistsetest nimedest läks aga laialdaselt kasutusse Lembit(u), mille levikut võib märgata juba 1900. aasta paiku ja mis saavutas 1920.–1940. aastatel tohutu populaarsuse.

See on ka igati loogiline, kuna eestipäraste nimede kõrgajaks peetakse 1930. aastaid ja meestenimedele avaldub taoline mõju reeglina aeglasemalt kui naisenimede puhul.

Kreutzwaldilt pärineb ka "Kalevipojas" kasutatud nimi Linda, mis oli populaarne juba 1915. aasta paiku ja on tänapäevalgi lapsevanemate seas üha laiemalt levimas.

Andres Saalile siinkohal nime Linda loomise au omistada ei saa.

Küll aga võisid tema teosed selle levikule kaasa aidata.

Laialdaselt levisid Saali eelisnimedest 1920. aastatel ka Leili ja Leida. Neist viimane kuulus toona lausa naisenimede esikümnesse.

Eestipäraste nimede juurdesoetamisel lähtuti näiteks emakeelsest tähenduslikkusest, näiteks Õie, Laine, Tuuli, Arm.

Kasutati ka tuletisi muistsetest eesti sõnatüvedest, nagu Kaumeel, Tõivelemb, ja liiteid, näiteks Heldela, Rõõmula, Viisila.

Vaadates Andres Saali enda pakutud nimesid, võib väita, et nimed Vaike, Aita ja Vambola on autori poolt kunstlikult moodustatud.

Aita ja Vambola on nimitegelastena eestlaste nimevarasse juurdunud.

Laia populaarsuse saavutas ka 1920. aastate lõpust 1940. aastateni Vaike.

VES/novaator.err.ee