25. oktoobril möödus sada aastat traagilise saatusega eesti luuletaja Enn Uibo sünnist.  Enn Uibo (25.10.1912 – 31.08.1965) suri Mordvas Dubravlagis laagrite keskhaiglas Baraševos ja on maetud nimetusse hauda Sosnovka kalmistul. 1969. aastal  püstitati tema mälestuseks kenotaaf Tallinna Metsakalmistul, kus aastapäevadel saavad kokku tema lähedased ja teised, kellele Enn Uibo mälestus kallis on. Seekord olid kohale tulnud Enn Uibo tütar Halliki Uibu abikaasa Jaak Uibuga, Merike Riives, Jaan Riives, Anne Eenpalu, Viljar Ansko, Peep Ilmet, Enn Tarto ja Piret Tarto. Enn Uibo jõudis eelmise iseseisvuse ajal enne Teist maailmasõda välja anda kaks luulekogu: “Kuldkõrte igatsus” (1935) ja “Homse nimel” (1938). Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal varjas ta ennast metsavennana. Oma rahvusliku meelsuse pärast oli ta lühikest aega vangistatud Saksa okupatsiooni ajal 1944. aastal. Enn Uibo oli seotud sini-must-valge lipu heiskamisega Pika Hermanni torni Tallinnas 20. ja 21.  septembril 1944. Ta arreteeriti Nõukogude võimu poolt esimest korda 20. novembril 1944 ja saadeti ränkrasketesse tingumustesse vangilaagrisse Norilskisse, kust ta vabanes 1956. aastal. Kahjuks jäi vabaduseaeg talle väga lühikeseks, sest arvatavasti sõprade ja tuttavate juures läbiotsimistel julgeoleku poolt äravõetud erakirjadest leiti tema 1956. aasta Ungari ülestõusule pühendatud luuletus “Mälestuspärg Ungari langenud vabadusvõitlejatele”. Seekord viis vangistus teda Mordvasse. Seal tutvusid Uiboga mitmed noored vabadusvõitlejad, teiste hulgas Jaan Isotamm ja Enn Tarto, kes olid samuti arreteeritud peamiselt Ungari ülestõusule kaasaelamise eest ja kellele poeet Enn Uibo laagris oma olemuse ja luulega  sügavat muljet ja mõju avaldas.   Metsakalmistu mändide alla Enn Uibo mälestuseks kokkutulnud inimeste vahel kujunes sundimatu, lootusrikas ja helge meeleolu. Loeti ette tema luuletusi ja arutati rohkem tuleviku üle kui meenutati minevikku. Avaldati lootust, et varem või hiljem mõni andekas noor inimene avastab selle pooleldi unustusse vajunud poeedi sügava, mitmekesise ja mahuka loomingu ja sealt omakorda midagi ilusat sünnib. Ka Enn Uibo  kogutud luuletused ja ehk monograafiagi alles ootavad koostamist ja väljaandmist. Praegu aga on meil Merike Riivese  koostatud luulekogu Testament, valik luulet aastatest 1930 – 1965. Üksikud Enn Uibo luuletused on ilmunud mitmes Vallo Kepi, Indrek Hirve ja Peep Ilmeti kokku pandud luulekogus kõrvuti teiste eesti luuletajate loominguga. Eks ole tähendusrikas seegi, et taarausulise Enn Uibo luuletused on  ilmunud kaasajal vähemalt kahes vaimuliku luule kogus. Kõike seda ei olegi tegelikult nii vähe. Enn Uibo elab!   Piret Tarto   Ma tean, et see iial ei sure, kes suudab olla hää: üks aitav ja armastav süda elu tuisusel konarjääl...   Ma tean, et see iial ei sure, kes suudab olla truu, üks kindlus - merekalju, üks murdmatu tammepuu.   Ma tean, et see iial ei sure, Kes lõpuni  uskuma jääb üht Valgust, mis maailma võidab ja meiegi südameiks saab.   Enn Uibo,  Laul surematusest