Emad enne ja nüüd

ALMA

Ema viis hälli heinamaale
kandis kiigu kesamaale…
kinnitas pisut pearätti
niisutas titele leiba riidelutti,
jättis velle isepäini
tite hälli valvama
lilledega mängima
ruttas vikatit välgutama.

Lõunal, kui mehed lasid leiba luusse
sai titt tissi, veli lõssi
ema kalja rüübata.
Õhtul väsinud vellekesed
tassis tarre magama.

Meestele jahukörti, silku jagas
nõrutas lehmalt piimatilga
söötis siga, notsu kõrvu sügas…
viimaks sai sõba silmale,
üsas uinus ka maimuke.

* * * 
Sajand ja rohkem on kulgend
kivikõrkjad silmapiiri sulgend –
suurlinnas tänavad täis inim-massi
noor ema siirdub bussi:
põnn kõhukotis, seljakott seljal
käe otsas lapse tõukeratas
ja kokkukäiv käru
tütreke kõrval ajab nutujoru.

Kotist papp-tops mahla
plastikkõrs sees,
tütrel talvejakk liigne bussi soojuses.
Kõhukoti rihmad pikemaks laseb
titeke rinda imema asub -
taskust nutitelefon välja
vajutab nuppe ja vaatab
tütrelegi näitab, räägib...

Äkki, lapsele jakike selga
imev titeke peitub mantli hõlma.
Seljakott ruttu üle õla
ukse poole tüürib
õlaga telefoni vastu kõrva tirib
käe otsas vanker ja laps.

Kõnniteel tütar vankrisse istub
turvarihmaga kinni kistud
käru all pakid ja tõukeratas…
vaateväjalt kaovad tänavaotsas.