Ilvi Jõe-Cannon tutvustas raamatu “Mis teha – siin ta on” uustrükki  pärimuspäeval 20. septembril Okupatsioonide Muuseumis. Foto: Väliseesti Kirjanduse Keskus

Koolitüdrukuna Geislingeni põgenikelaagris lugesin väikest raamatut pealkirjaga “Mis teha – siin ta on”. Raamatul oli põgenike hulgas suur menu ja kui olime jõudnud luua uued kodud välismaal, oli paljudel see raamat riiulil.

Võllahuumoriga pooleks kirjutatud ja joonistatud raamatust sai pagulaskirjanduse teos, mis paremini kui mõni mahukas memuaar või ajalooline ülevaade võtab kokku eestlase kogemuse pagulasena sõjaaegse ja -järgse kaose küüsis Saksamaal.

Pagulaste kartus, et Eesti riiki ei taastata ja naasmine kodumaale ei tule enam kõne alla, oli tõeks saanud. 1946. aasta oli Eesti pagulaste jaoks üks heitlikumaid, sest tulevik oli tume. Just sellises õhkkonnas panid Arnold Sepp ja Endel Kõks paberile oma koostöö “Mis teha – siin ta on”, mis trükivalgust nägi aastal 1947 UNRRA loaga.

Tuhanded DP’d said südamest naerda, aga ka  tubli annuse psühholoogilist leevendust eneseirooniast, millest raamat on kantud. Samas aga, huumoril on veel ka imepärane võime seletada ajaloo peidetud nüansse lisaks väele puhuda eluhõngu sisse tulevikulootusele, mille järele eestlane tol ajal janunes.

Raamatu uustrükk, sedapuhku varustatud nüüdisajaloolaste sissejuhatuse ja ingliskeelse tõlkega, ilmub ürituste raames, millega meenutatakse suurt põgenemist Läände 70 aastat tagasi.

Raamatu uustrükiga on ühtlasi meeles peetud ka taasiseseisva Eesti noorust, eeskätt neid, kes kasvasid üles Nõukogude okupatsiooni ajal, mil teise maailmasõja lõpul Läände põgenenud kaasmaalaste saatus oli tabuteema.

Uustrükk saab teoks tänu Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Ameerika Fondi,  Rotalia Foundationi ning Maano ja Epp Millese, Aire ja Villu Salmre, Richard and JoAn Conneri,  Karl Noore toetusele. Samuti võlgneme tänu nendele, kes andsid hindamatut nõu ja pakkusid väärt ideid. Koostöö raamatu valmistamise käigus laabus suurepäraselt Eesti Diasporaa Akadeemia ajaloolaste Maarja Merivoo-Parro, Aivar Jürgensoni ja Sander Jürissoniga, kes kirjutasid uustrükile ka sissejuhatuse. Suur tänu neile.  

Eesti rahva, nii kodumaale jäänute kui ka põgenike raskustest on praeguseks saanud minevikuteema. Üle kogu maailma on uute põgenike arv aga tõusuteel. ÜRO Põgenikeameti andmeil on nüüdismaailmas üle 50 miljoni oma kodust pagema sunnitud inimese, pooled neist lapsed alla 18 aastat. Laias laastus elavad nad üle samu raskusi kui eestlastest põgenikud. Nõnda tulebki mõttesse – oleks neil vähemalt Sepa ja Kõksi raamatu sarnane lugemisvara käes hoida, mis meie põgenikupõlve kindlasti natuke talutavamaks tegi.

Ilvi Jõe-Cannon

Toimetaja, Tallinn, 2014