Pärnad õitsevad juba teist nädalat ja isegi Tallinna südalinnas rabab ja paneb seisatama ning puuokstesse näo pistma nende meelõhna meenutav magus aroom.

Paljudes rahvausundites on pärn püha puu, millega seostub mitmeid uskumusi. Pärnast loodetakse leida näiteks kaitset kurjuse ja äikese eest või lohutust, julgustust ja rahutunnet. Ammustes traditsioonides peeti suurte pärnade all lausa rahvakogunemisi. Eesti rahvapärimuses on pärna nimedeks veel ka lõhmus, niinepuu ja pähn. Niinest ehk pärnapuu koorealusest kihist punuti vanasti nööri, niineköit, korve, kalavõrke ning valmistati maarahva lihtsat tüüpi jalanõusid – viiske.

Inimesed on kuivatanud pärnaõisi juba ammustest aegadest ning kasutanud neid tervist turgutava tee valmistamiseks. Kuivatamiseks tuleb pärnaõisi koguda kuival suvepäeval ning korjepuuna tasub eelistada taluõues või metsas kasvavaid puid, mitte linnades sirguvaid pärnasid. Mõõdukas soojuses (30–40°) ja õhukeses kihis kuivavad õied suhteliselt kiiresti, kuid kaotavad sellega ligi kaks kolmandikku algsest kaalust. Eriti suuri õievarusid ei maksaks koguda, sest isegi väga heade hoiutingimuste korral ei säili kuivatatud pärnaõite bioväärtus üle paari aasta, soovitab Maaleht.

Suurelt pärnapuult suudavad usinad mesilased saada nii palju mesinestet ehk nektarit, et tulemuseks on lausa mitu kilo mett. Pärnamesi on värvuselt hele ja mekilt vägagi magus.

Foto: Riina Kindlam, Tallinn;

tekst Maalehe andmete abiga.