Eesti keele kaunist kõla on ikka-jälle esile tõstetud. Rohkete vokaalidega õnnistatud keel on tõepoolest laulva kõlaga. Pole siis ime, et teda luulekeeleks tõstes saame midagi kõne ja muusika vahepealset. Läbi aegade on eesti luuletajad seda kaunilt demonstreerinud. Möödunud aastal kirjutasin ülevaate poeetidest, kelle juubelid langesid 2015 raamesse. Lubatagu mul seda ka sel aastal jätkata  –  vaatlen seekord viit luuletajat, kelle ümmargused sünnipäevad sel aastal:

    Kristjan Jaak Peterson   215
    Friedrich Kuhlbars         175
    Henrik Adamson             125
    Betti Alver                       110    
    Arno Vihalemm               105

Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)

Kristjan Jaak Peterson sündis Riias. 1819-20 õppis ta Tartu ülikoolis, kuid siirdus siis tagasi Riiga, kus ta 1822 suri. Petersoni saavutus on eriliselt hinnatav, arvestades ta lühikest elu. Kaaluva osa ta loomingust moodustavad loodusjõude ja moraalseid tõdesid ülistavad oodid. Heaks näiteks on “Laulja”  (1819):

Nii kui vahuse jõe                 Nii kui valguse allikas
mürisevad lained,                 seisab austud laulja
mis kalju pealta                    oma vendade keskeella.
langevad oru sisse,              Kärgatab pikne  -
nii kui taeva pikne                ja metsad on vait:
musta pilvede alla                laulja on tõstmas
hirmsasti kärgatab:              oma häält, valamas
nõnda on jooksmas laulu     hingesta laulukastet.
ilus tuline oja.                      Ja tema ümber,
                                           vait kui mere kaljud,
                                           rahvad on kuulamas.

Friedrich Kuhlbars (1841-1924)

Kuhlbars sündis Sangastes koolmeistri pojana. Sai hariduse Tartu õpetajate seminaris ja töötas siis kooliõpetajana Lätimaal ja hiljem Viljandis. Ta luulekeel oli üsna lihtne, kuid jäi siiski rahva teadvusse. Üldtuntud on tema “Kaugel”:

Kuldne koit ju kumab kaugelt,
hellalt ehab hämarik,
kuna laane haljalt laugelt
hüüab künnilind:  “Öö pikk!”

Kaugel kasvab kaunis salu:
salus kõlab õitsepill.
Kaugel on mu kodutalu,
talus õhkab õnnelill.

Sinna poole pööran laeva,
kuhu jäid mu kuldsed a’ad;
udu, kui kord kerkid taeva,
tervita mu kodumaad.

Hendrik Adamson  (1891-1946)

Hendrik Adamson pärineb Viljandimaalt. Ta lõpetas Tartu õpetajate seminari aastal 1911 ning töötas siis õpetajana mitmes asulas Tartu- ja Viljandimaal. Juba koolipõlves ilmusid temalt rida luulekogusid ja mõned proosateosed.  Adamson kasutas oskuslikult murdekeelt ja luuletuste sisuks oli tihti kodupaiga armastus. Vanemas eas, vahest läheneva Teise maailmasõja tõttu, süvenes aga masendusmeeleolu. Alljärgnevalt luuletus  “In Memoriam”:

Sõrmekesed saanud sul sõmeraks,
kruusaks kaks kena käekest,
põlvedki pudenend põllumaaks
ja üsk, ära rebitud äkkest.

Peenardele muist on puistatud
keniks ja lõhnavaiks lilliks,
muist temast mujalgi mustab muld,
vallina kohab kus vili.

Silmad sul sinililledeks
ja hingeõhk õhtutuuleks,
palg punab puhtea’a pilvedes
ja juus kumab koidukullas.

Betti Alver  (1906-1989)

Betti Alveri sünnipaik on Jõgeva. Ta lõpetas Tartu Tütarlastegümnaasiumi 1924, õppis Tartu ülikooli filosoofia-teaduskonnas, jäädes vabakutselise kirjanikuna elama Tartusse, kus ta 1989 suri. Suure andekusega Alver alustas proosakirjanikuna, kuid tema värssjutustus “Lugu valgest varesest” (1931) üllatas kõiki. Siit peale oli Alver ühe hüppega esmajärguline poetess. Ants Oras ütles ta luule kohta:  “…konkreetsus, vormi kontuurikus, mõtte tihedus… külluslik sisu… kokku surut sõnastuses ja siiski suur selgus…”  Raske oli valida näidet käesolevaks artikliks, sest kõik Betti Alveri luuletused on elamus. Esitan seepärast kaks luuletust, esimeseks  “Laulik”:

Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta muudkui padades ja tolmus soriks,  -

siis, pillamata ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.

Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiksekiirist,
nii mõnitaja sõimuhääl ja pilked
ei tumesta ta silma selget iirist.

Ta teab, et sama salk, kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, -
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib.

“Rätsep mure”: Mööda maanteed eile
vihma virevil
tuli mure meile
käärid irevil.

Viskas vaevasärgid
laste kaelale,
õmbles mustad märgid
elupaelale.

Kattis punapalge
surisiidiga,
segas juuksed valge
traagelniidiga.

Arno Vihalemm  (1911-1990)

Arno Vihalemm sündis Pärnus. Seal sai ta gümnaasiumihariduse, mille järele asus õppima maalikunsti “Pallase” kunstikoolis Tartus. Aga juba 1936 debüteeris Vihalemm luuletajana. Seega oli siin tegemist mitmekülgse andekusega. Vihalemma luulet iseloomustab rahvalikult tabav huumor ja iroonia. 1944 pääses ta Rootsi, kus avaldas hulga luulekogusid ja töötas ka maali ning graafika alal. Alljärgnevalt tema  “Maaler”:

Mina maalisin pildi
ja ohtrasti panin värvi.
Tegin rannaliiva ja kivid
ja lained ja taeva ja mere
ja tõrvatud paadi, mis puhkab
poolküliti kivisel lautril,
ja murru, mis murrab ja uhkab
igiaegadest kivisel lautril.

Kuid kui just maal oli valmis,
all ääres veel polnud mu nime,
siis rabas mind, otsekui salmis,
üks valgus, kus kõik oli pime:

et kogu mu innust ja hoolest
sai surnultsündinud pala  -
mu meres millegipoolest
e i   u j u  ü h t k i  k a l a!

Kasutatud kirjandus:

Karl Kesa,  “Sinikangas – valimik eesti lüürikat”,  Geislingen;  1947
Ants Oras,  “Betti Alver – luuletused ja poeemid”, Vaba Eesti, Stockholm;  1956
Arvo Mägi,  “Eesti lüürika I ja II”,  Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund;  1959
Paul Rummo,  “Eesti luule  -  antoloogia 1637-1965”,  Tallinn; 1966