Jõude/hetk on tööst vaba hetk, puhke/hetk, kui kogud jõudu.

Mikk päka/pikk teeb seda tihti Kanadas Kotka/järvel suure männi juurte vahel istudes.

See, mis lume alt paistab ei ole kalju/sein vaid jäme juur, jämedam kui skaudi/juhi säär.

Juured moodustavad just/kui tugi/tooli ja sealt Mikk vaatab unistavalt järve poole, mis praegu on suur valge väli, täis looma/jälgi.

See on tema jaoks nii õhu/vann kui ka lume/vann – värskendab ja teritab meeli (senses) suureks tööks, lõpu/spurdiks, mis ees.

The home stretch on eesti keeles lõpu/sirge ja antud juhul on see lühike jupike maad jõuludeni.

Ega meie, liht/surelikud (mere mortals) ei tea, võibolla on männi juurte all, vööt/orava (chipmunki) pesas ka salasaun ja Mikk on sealt just väljunud.

See, et ta oleks justkui ammu lume/hange alla mattunud on silma/pete ehk illusioon, slängis petekas.

Selle nipi ehk trikiga ta petab ära ka ohtlikud kiskjad: rebased, hundid ja koiotid; öö/kullid, kullid ja kotkad.

Kas mäletate seda igi/ammust kirjutamata reeglit, et alati tuleks eesti keeles rääkida laste, vanemate inimeste ja kodu/loomadega?

Sama kehtivat ka päkapike kohta.