Vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril toimus Pärnu Eliisabeti kirikus Eesti Vabariigi igavikuteedele siirdunud riigivanematele-presidentidele pühendatud mälestusjumalateenistus. Eestil  on ühtekokku olnud kuusteist lahkunud riigipead või riigipea kohusetäitjat, neist viis paguluses. Igaühe meenutuseks süüdati küünal. Mälestuskõne pidas Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste (järgneb lühendatul kujul).  Jumalateenistusele eelnes mälestustahvli avamine Pätside kodumajal Raekülas (Riia mnt 273).  Tahvli pühitsesid peapiiskop Andres Põder ja apostliku õigeusu preester Ardalion Keskküla.

Details

Published: October 16 2011

 

1944. a sügis Eestis Läänemaal. Noor naine Agda Leek saab teate, et tema abikaasa Paul Leek on kodumaad vallanud sõjakeerises hukkunud. Talle antakse Pauli abielusõrmus, dokumendid ja mõned isiklikud asjad. Tuleb eluga edasi minna ning nelja väikese lapse – Valdeko, Antsu, Jaani ja Aino – eest hoolitseda. Agda hoiab alles mälestust armastavast abikaasast ja lapsed hoolitsevast isast. 1950. a algus, Iirimaa rannik, Cobh. Teine noor naine, Leida Leek astub kaubalaeva pardale, et alustada retke uuele kodumaale Kanadasse. Leida on kaheksandat kuud rase, aga soov oma esimene laps ilmale tuua vabal maal on nii tugev, et raske meresõit tundub selle kõrval tühine katsumus. Abikaasa Paul Leek ootab oma reisidokumentide kordasaamist ja saabub Kanadasse kuu aega hiljem, pärast tütre Tiiu sündi. Uuel maal algab uus elu. Aasta hiljem sünnib perre ka teine tütar Enda.

Details

Published: October 16 2011

 

Mõni päev tagasi sain kirja oma onult Austraaliast. Onu Uno Polikarpus on minu isa vend, ta elab Sidneys ja on 93 aastat vana, kuigi õigem oleks öelda – 93 aastat noor. Hiljuti sai ta ka vanavanaisaks. Onu kirjutas: Tere, tere armas vennapoeg!  Polikarpuste arv aina kasvab. Sinu onu pojapoeg Andrew sai isaks. Helenil sündis poeg Joshua. Fotol näed pisikest poisipõnni, sündinud 26. juulil 2011. Pildil paremalt vasakule olen mina, siis Merike, järgnevad pojapoeg Andrew koos beebiga ja viimasena Vilma. Pean mainima, et oleme kõik võrdlemise hea tervise juures. 

Details

Published: October 16 2011

 

Vabadusvõitleja Enn Tarto tõstis kunagi VES’i lugejakirjas esile väga olulise ja unustatud küsimuse: nimelt, ennesõjaaegsete eesti rahvu-sest kõrgetasemeliste Mosk-va agentide reeturlik roll iseseisva EV hävitamisel. Nooremad lugejad sageli ei ole teadlikud nende juudaste olemasolust ega otsustavast tegevusest. Viimastel aastatel on endised kommunistid ja KGB-lased ning nende otsesed järeltulijad hakanud eesti ajalugu ringi kirjutama. Teine grupp ajaloolasi, kes on peamiselt koondunud Magnus Ilmjärve juhtimisel Tallinna Ülikooli juurde, si-hilikult hiilivad mööda punaste juudaste otsustavast rollist. Ilmjärve ja tema aatekaaslaste ilmne siht on suunata arutelu eemale ja varjata moskvameelsete kvislingute olemasolu. Nendel ajaloolastel ei ole absoluutselt midagi positiivset kirjeldada 1939. a. eksisteerinud EV kohta. Kõik meie rahva kõrgemad juhid olevat olnud pätid ja kaabakad ning viimasel ajal on lisandunud neile veel reeturi nimetus.

Details

Published: October 16 2011

 

Mind ajendas kirjutama Vaba Eesti Sõnas 8. septembril 2011 äratoodud intervjuu Endel Uigaga. Ma loodan, et austatud Vaba Eesti Sõna lugejad ei pahanda, kui ma kordan mõningaid olulisi fakte minevikust. NSV Liidu juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga alustas 1985. aastal reforme – nn uutmist ehk perestroikat. Eestis, Lätis ja Leedus pidid reforme kontrolli all hoidma rahvarinded. Moskvas väljakuulutatud avalikustamiskampaania vallandas inimeste meeletu aktiivsuse ja kommunistide reformid väljusid kontrolli alt. Eestlased olid valiku ees. Kas Eesti NSV faktiline autonoomia N. Liidu koosseisus, nagu soovisid algul rahvarinde juhid, või Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine, nagu olid aastakümneid unistanud ja selles suunas võidelnud vastupanu-liikujad.

Details

Published: October 16 2011

Vaba Eesti Sõna avaldas 1. septembril 2011 Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna tervituse eesti koolidele üle maailma, kus väidetakse, nagu oleks eesti keel üks väiksema kõnelejaskonnaga riigikeel maailmas.
Säärane pidev emakeele alahindamine ja väiksuse ning väetisuse sisendamine surub jätkuvalt alla meie enesetunnet, milleks pole vähematki põhjust – otse vastupidi, võiksime olla uhked oma väikese rahva tänase keelearengu näitajate üle:

Details

Published: September 22 2011

 

Selleaastased köögiviljad – kartul, kapsas, porgand, kaalikas, peet jt – on meie talus korjatud ja talveks keldrisse pandud. Marjad põõsastelt on aga juba ammune minevik. Mul on tunne, et olen nüüd tõesti päristalunik! On üllatav, kui palju suudab inimene korda saata, kui ta mingi uue tegevuse käsile võtab ja õpib seda samm-sammult tegema. Paar nädalat tagasi ajas kartulipõld mulle hirmu nahka, täpselt nagu saagi all lookas õunapuudki. Mulle tundus, et neid miljoneid maa- ja puuvilju ei suuda keegi ära korjata! Minu hea naaber Karl Kaska, puutöömeister, ja tema sugulane Siim tõid ühel päeval mulle talvepuid. Karli palkmööblit valmistav firma ei tegele mitte ainult mööbli valmistamisega, vaid neilt võib tellida ka küttepuid. Tänavuse talve kohta räägitakse, et see pidavat tulema külm.

Details

Published: October 16 2011

Mäletan hästi suurt Eestit läbinud kaastundepuhangut 1988. a., kui suur ja laastav maavärin oli Armeeniat tabanud. Teame omast kogemusest tollest ajast, et eestlase süda pole sugugi nii põhjamaiselt jahe ja kalk, kui teine kord vildakalt väidetakse.
Kogu võrgustatud maailm on kaasa tõmmatud tänasesse ameeriklaste leinapäeva. Kes tavalise vaatlejana, kes USA vastasena, kes Ameerika liitlasena, kes kaastundeks võimelise inimesena.
Kui eesti inimesi küüditati aastatel 1941 ja 1949 ei märganud seda peaaegu keegi peale meie endi. Ka Balti riikide alistamist aastatel 1940 ja 1944 mäletavad peamiselt vaid eestlased, lätlased ja leedulased. Väikerahvaste tragöödiad ei pälvi sama suuri pealkirjasid kui suurrahvaste läbielamised. See pole mõeldud kurtmisena. Nii see elus lihtsalt on.

Details

Published: September 22 2011