Saabusin just USAst, kus ma polnud viis aastat käinud. Omal kombel naljakas, kuidas sa vananedes ei saa enam milleski kindel olla, ka vanas heas USAs on 5 aasta jooksul paljugi muutunud. Esiteks lennureis. Lennukid olid sel korral mugavamad ning pardal pakutud toit maitsvam. USA toll teenindas meid kiiresti ja sõbralikult. Keegi ei tõstnud tüli ka sellest, et USA viisaga Heli seisis koos minuga USA kodanikele mõeldud järjekorras.

Details

Published: July 07 2012

 

Inimese maine elu on piiratud sünni ja surmaga. Esimene neist on rõõmus sündmus, kui lapsuke ilmale tuleb ja oma elu alustab. Elu on suur ülesanne ja inimese kohus on siin teha ja anda oma parim. On seepärast loomulik koondada tähelepanu esijoones elule endale  –  tema säilitamisele ja viljakaks kujundamisele.  Aga kord saabub inimese maisele olekule siiski lõpp. Nii ütleb ka Piibel (1 Moos. 3:19), et inimene on mullast võetud ja mullaks ta jälle saab. Lisaks pole inimesel endal valikut ei surma ajas, kohas ega viisis (Koguja 3:1-2,  Iiob 14:1-2). Surm võib vahel küll olla kergendus  (2 Kor. 5:2,  Joona 4:3,  Filippi 1:23 jt.), kuid kaugelt enam on ta vastand kõigele mida inimene kalliks peab.   

Details

Published: June 24 2012

 

Kolmapäeva õhtul sõitsin Kurenurmest Tallinna, et reedel lennata New Yorki. Paar päeva pealinnas veeta tundus olevat mõnus mõte. Minu naine on alati see, kes kõik vajaliku reisiks kohvritesse valmis pakib. Kuna olen alles taastumas viirusest, siis lubab ta mul praegu kergemalt läbi saada.  Ameerikasse lendamise põhjuseks on mu tütre Maarika pulmad ja sellega seoses oli minu suurim mure – kas ma mahun enam oma smokingusse, mida mul pole juba mitu aastat olnud põhjust kanda. Enamus minu mõne aasta tagustest ülikondadest mulle enam selga ei mahu. Heli vend Väino võttis mitu kilo alla sellega, et pärast kella viit õhtul enam ei söönud. Kuna see mõte mulle meeldis, siis otsustasin teha sama. 

Details

Published: June 24 2012

 

HEILI TRUUMEES Nii nagu kõik mu klassikaaslased, oleme käinud siin eesti koolis mitu aastat.  Oli raske balansserida Eesti Kooli, sporti ja  rohket Ameerika kooli kodutööd. Tulin toime selle suure töökoormaga ja leian, et kõik see töö oli seda väärt.  Mulle meeldis tulla eesti kooli. Siis nägin oma sõpru ja mitmeid sugulasi. Elame ju kõigist väga kaugel. Mulle meeldisid gaidi koondused, Jõulupeod, ja Vabariigi Aastapäeva pühitsemine. Lemmikmälestus on aga viktoriin.  See oli omavaheline võistlus. Igal koolipäeval, laulutunni lõpul oli aega reserveeritud viktoriini jaoks. See oli põnev. Kui keegi võitis, siis sai kommi. Ma mäletan eluaeg, kui Mait Lepik sõi 10 banaani koos koortega, et võita baananisöömise võistluse.   Muidugi ma tahan tänada kõiki minu õpetajaid selle suure töö ja vaeva eest. 

Details

Published: June 04 2012

 

Kas Paul Krugmaniga Eesti eduloo üle vaidlema läinud president tegelikult üldse näeb, mis meie riigis toimub, küsib puuetega inimeste probleemidega tegeleva telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro Postimehes. Või kas näeb Andrus Ansip? Kristen Michal? Ene Ergma? Piisas vaid nobelistil Paul Krugmanil riputada netti mitte just salajasi andmeid sisaldav graafik Eesti viimase pooltosina aasta SKT-numbritega, mille paarilauselises saatetekstis sisaldus ka viide, et siinne paljukiidetud edulugu ei pruugi olla päris täiuslik, kui millegipärast tormas meie riigi esimene mees lõrinal talle hambaid näitama.

Details

Published: June 17 2012

 

Nagu ma oma talveriided jõuan kappi panna, nii tulevad kohe külmad ilmad tagasi ja unistus kaunist suvest lükkub jälle tulevikku. Eesti elab ju Alaskaga, mitte New Jerseyga samal laiuskraadil. Siin võib juhtuda, et suveilmad saabuvad alles pärast jaanipäeva ihu ja hinge soojendama. Ma mäletan ühte lumevaba talve, kui maa ja ilm olid kogu aeg mustad. Siis ei saanud ma teisiti, kui meenutasin Lakewoodi kevadeid, mil juba märtsis pistsid tulbid oma ninad maa seest välja.  Nõnda et juuni algul Võru laulu- ja tantsupeole minnes olin valmis selleks, et kohe-kohe hakkab lund sadama. Pärast mitut kena päikesepaistelist ilma oli päris kurvastav muretseda võimalike öökülmade pärast. 

Details

Published: June 17 2012

 

1997. aastal käisin ma Leedus Klaipedas Eesti kaitseväelasena Balti koostöö küsimustes. Tegemist oli sõjalise koostööga, mille eesmärgiks oli meie koostöö Ameerikaga, et valmistada ette võimalikku ühinemist NATO-ga. Kõik kolm Balti riiki olid juba ÜRO Rahuvalvajate koosseisus õppinud koos tegutsema Kosovos, Bosnias ja Horvaatias, kasutades NATO relvi ja taktikat. Sel ajalgi veel tundus kuulumine NATO-sse unelmana, mida vähesed meist uskusid lähemas tulevikus tõeks saavat. Eesti kaitsevägi töötas väga tihedalt koos mitmete riikidega, näiteks Taani ja Saksamaaga, aga kõige tõhusamalt Ameerikaga kohe, kui Eesti iseseisvus oli taastatud. Ka täna veel ei saa paljud aru, kui palju tänu me võlgneme ameeriklastele nende toetuse eest meie iseseisvuse taastamisel.

Details

Published: June 11 2012

 

Võõras võim oli Eestit juba okupeerinud üks aasta, aga elu läks edasi. Meie pere oli Narvast tagasi kolinud Tallinna, kui minu isa vallandati Puhki ärijuhi kohalt kui töörahva kurnaja.  Oli juuni algus ja ilmad olid ilusad. Kool oli lõppenud ja ma ootasin 14. juunit, minu 14. sünnipäeva. Sünnipäeva hommikul ma magasin veidi kauem ja ärkasin, kui ema tuli tagasi toidupoest. Ta ütles, et midagi erakorralist on juhtumas, kui ta nägi ühte veoautot sõitmas jaama poole inimestega ja püssimehega auto kastis. Aimasime et üks suurem arreteerimine on käimas. 

Details

Published: June 11 2012