Tahaks ikka lõpetada aastat heade uudistega ja selline rõõmus uudis on täiesti olemas: tänavuse rahvusvahelise heade riikide indeksi alusel oleme kultuurilise rikastamise poolest maailma parimad koos Belgia ja Hollandiga (Belgia 1., Holland 2., Eesti 3. koht). Kultuurilise panuse all mõistetakse ja mõõdetakse iga riigi loominguliste toodete ja teenuste eksporti, ajakirjandusvabadust, liikumisvabadust ja panust UNESCO organisatsiooni.

Heade riikide indeks (https://goodcountry.org/index/) mõõdab mitme erineva näitaja abil seda, kuivõrd iga riik panustab üleilmsesse inimkonna heaolusse või millega ta seda võimalikult kahjustab, vastavalt maa suurusele või väiksusele. Indeksi arvutamisel kasutatakse nii ÜRO kui ka teiste rahvusvaheliste  organisatsioonide andmeid ja kaalutakse nõnda võrreldes, kas antud riik on planeedile ja inimkonnale koormaks või loojaks või toimetab kusagil vahepeal, tehes nii kasu kui kahju.

Võrdluseks: 2014. aastal oli Eesti panuselt maailmakultuuri kuuendal kohal, üldjärjestuses aga 34. kohal, kaugel ees teistest Ida-Euroopa riikidest. Mullu olime kultuuripanuses 11. kohal, üldjärjestuses 39. kohal. Teised võrdluskategooriad lisaks kultuurile on: teadus ja tehnoloogia, rahvusvaheline rahu ja turvalisus, maailmakord, maakera ja kliima, riigi edenemine ja võrdsus ning tervis ja heaolu.

Eesti on tänavuses hääde riikide indeksis maailma 163 riigi hulgas senisest kõige kõrgemal, 28. kohal oma mitmete teiste rahvusvaheliste panuste poolest: tervise ja heaolu panuses oleme 27. kohal, teaduse ja tehnoloogia panuses 36. kohal, õitsengu ja võrdsuse panuses 37. kohal. Viimane saavutus on eriti hämmastav hüpe paremuse poole, sest veel mullu olime õitsengu ja võrdsuse panuses täiesti tagumises rivis 129. kohal. Planeedi ja kliima hoidmises oleme 57. kohal, kuid maailmakorda panustamises 72. kohal ja rahvusvahelise rahu ja turvalisuse panuses 93. kohal, mis tundub küll kummaliselt kehv tulemus, arvestades meie aktiivset panust NATO missioonidesse ja eelarve 2%lise nõude täitmist. Samuti pole siin tõenäoliselt arvestatud meie meeste ja naiste silmapaistvat panust maailma küberturvalisuse arendamisse, mis ilmselt kuulub selles rehkenduses tehnoloogia panusesse.

Just jõulu eel tuli näiteks teade selle kohta, et Bostoni Globaalne Foorum autasustas Eesti Vabariigi ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest meie riigi eeskujuliku küberturvalisuse mudeli eest. See on vaid üks paljudest tunnustustest, mis Eesti riik on saanud maailma küberturvalisuse eest seismisel. Ajal, mil tuleviku konfliktid ja sõjad tõotavadki tulla pigem kübermaailma vahenditega kui tankide-püssidega, oleme siingi sõna otseses mõttes demokraatliku maailma eesliinil.

Taoline heade-halbade riikide võrdlemine on suhteline, sõltudes metoodikast ning algandmete vettpidavusest, kuid üldise pildi nii rohkete andmete võrdlemine siiski annab. Kui üks pisike riik on oma kultuuripanuse ja ka küberturvalisuse arendamise poolest maailma riikide hulgas püsivalt ning veenvalt eesotsas, siis võiksime seda ka ise vääriliselt hinnata ning arutleda, kuidas oma tõelist potentsiaali veelgi paremini hoida ning toetada.

Ehkki Eesti riik on viimastel aastatel pisut suurendanud kultuuri ekspordile suunatud raha, pole Eesti kultuuri rahastamine tervikuna, st kultuuri osakaal riigieelarves sugugi mitte kasvanud, mis tähendab, et eksport on tulnud pigem teiste, Eestisiseste kultuuritegevuste arvel. Kultuur pole paraku olnud meie valitsuste prioriteet, pigem on see viimaste valdkondade hulgas.

Eesti loojad on harjunud üliväikeste honoraridega, sellega, et näitustele ja raamatutele tuleb tihtilugu ise peale maksta. Raamatukogude laenutustasud on sümboolsed. Suur osa eesti kultuurist sünnib tänini puhtast missioonitundest, õhust ja armastusest. Moodsa loomemajanduse loosungiga nõutakse, et kunst peab end ise ära tasuma, mis on aga niivõrd väikesel turul praktiliselt võimatu. Isegi viljakaim, rahvusvaheliselt pärjatud eesti kirjanik Andrus Kivirähk ei elaks ära oma menukaist näidendeist ega romaanidest, vaid ta teenib oma igapäevast leiba ajalehekolumnistina. Tõsi, meil saavad nüüd viis kirjanikku ja viis kunstnikku nö riigipalka, järgmisel aastal lisanduvad veel kolm kirjaniku- ja kolm kunstnikupalka, aga see on vaid tilgake meres.

Äsja toimunud haldusreform on samuti jätnud kohaliku kultuuri vaeslapse ossa või hallile eikellegimaale: „Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.“ (Ott Karulin. No teeme siis poolgi rehkendust. Sirp 20.05.2017). Kohalik kultuurielu on aga just taimelava, kust kultuuritipud saavad sündida. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palgad tõusevad küll järgmisel aastal viiendiku võrra, kuid kultuuritöötajad ongi olnud aastaid niivõrd alarahastatud, riigi keskmise palgani plaanitakse jõuda alles aastaks 2020.

2018 valmib Arvo Pärdi keskuse uus hoone ning alustatakse Linnateatri uue hoone projekteerimist, kuid innukas betoonivalamine ei tohiks asendada investeerimist kultuuri loojatesse. 2018 toimuval Londoni raamatumessil on Eesti koos Läti ja Leeduga peakülaline, loodame, et seda suursündmust aitab Eesti riik vääriliselt rahastada. Samuti osaleb Eesti 2018 Veneetsia arhitektuuribiennaalil ning kasvatab tublisti filmitootmise rahastamist seoses EV 100. sünniaastapäevaga.

Märkimisväärne saavutus on meie kultuuripärandi digitaliseerimine ja säilitamine. Nimelt on Eesti alates aastast 2017 maailmas esimene riik, kus hakkas kehtima nn säilituseksemplari seadus, mis kohustab koguma ja säilitama kõiki väljaandeid ka digitaalselt. Seeläbi on loodud alus maailma parimale kultuuripärandi digiarhiivile. Juba praegu saab pea kõiki eesti lehti ja ajakirju netis lugeda, osa tasuta, osa tasuliselt, kuid eesti ajakirjanduse arhiivivaramu on vabalt netis loetav. E-raamatuidki saab nüüd Tallinna keskraamatukogust laenutada (vt ELLU), ei pea alati ostma.

Ometi selgub, et meil kehtivad seadused ei toeta eesti keeles lugemist, seega ka haridust ja kultuuri, kirjutas Triinu Seppam, Tallinna Keskraamatukogu teenindusdirektor (“Eesti võiks eraamatute laenutamises haarata ohjad”. Sirp 22.04.2016): „Oleme uhked selle üle, et Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki. Samuti räägime üha enam sellest, et väikses Eestis peavad kõigil olema võrdsed võimalused ennast arendada. Nii võikski siis Eesti võtta ohjad enda kätte ning seista Euroopa Liidus selle eest, et e-raamatud oleksid raamatukogude kaudu kõigile elanikele kättesaadavad. Kiviräha raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ peavad saama eesti keeles lugeda kõik, ka need, kes ei jaksa selle eest maksta.“

Eesti kui üks maailma parimaid kultuuririike võiks seista selle eest, et meie rikas kultuuripärand oleks maailmale tõepoolest ka kättesaadav.

Sirje Kiin

Details

Published: January 05 2018

Arvustamine ja nurisemine ei sobi just kõige paremini jõulude-eelsesse aega, mitte et Eesti (ja ka meie naaberriik Läti) oleksid lagedad hädadest, mida kritiseerida saaks ja tuleks. Lätis näiteks pingutab venemeelne erakond “Koosmeel” sotsiaaldemokraatlike meelitustega kangesti jõudu tuleva aasta üldvalimiste eel selleks, et nüüd ka etniliste lätlaste poolehoidu saavutada. Valimiste-eelset iluravi kangesti vajav Koosmeel püüab oma tegelikku palet kõigest väest maskeerida ja “meikida”.

Details

Published: December 26 2017

Lugesin neljateistkümne aastaselt Aleksis Kivi „Seitset venda“ Tuglase taidurlikus tõlkes ja sattusin seeläbi tõelisse Soome-lummusse, mis on kasvanud eluaegseks Soome-armastuseks.

Details

Published: December 25 2017

Kogen sageli, et oleks mitmeid teemasid, millest tahaksin kirjutada, kui oleks vaid rohkem aega ja leheruumi. Saaks tihti alustatud positiivsetest uudistest, nagu näiteks sellest, et Eesti noored saavutasid Euroopa riikidest parima tulemuse ülemaailmses “Program for International Student Assessment” (PISA) uuringu selles osas, millega hinnati koostöist probleemilahendamise oskust.

Details

Published: December 05 2017

Kui tulin tosin aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse elama, hämmastas mind vabatahtliku töö ja igapäevaste annetamiste rohkus, mis kuulub siin nii endastmõistetavalt argipäeva, et seda ei peeta mingiks eriliseks sündmuseks, ei kuulutata ajalehis ega pidulikes telereklaamides. Tõsi, kohalikes lehtedes ilmuvad vahel suuremate organisatsioonide annetustšekkide üleandmisest infopildid, aga needki on nii tavalised, et keegi ei tee sellest suuremat numbrit.

Details

Published: November 28 2017

Varsti olen ma Eestis “turist” olnud juba 30 aastat. Turist selles mõttes, et on mõnikord tunne, nagu arvestatav osa eestlastest suutis okupatsiooniaastate kestel rohkem ära harjuda siia asustatud venelaste tulvaga, kui et nad oleksid praeguseks omaks võtnud neid suhteliselt väheseid rahvuskaaslasi, kes on Eestisse tagasi elama tulnud pärast pikki maapaos veedetud aastaid. Enamasti ei pöörata meile erilist tähelepanu.

Details

Published: November 25 2017

Oktoobris toimunud Eesti kohalike omavalitsuste valimiste tulemused on nüüdseks paika loksunud nii külades kui linnades, aga neil on kindlasti tähendus ja mõju kogu Eesti poliitika tulevikule. Vaatlen Eesti poliitikamaastiku üldisi tendentse viimaste valimiste valguses.

Details

Published: November 15 2017

Läinud reedel maeti kodukandi mulda urn kirjaniku Karl Ristikivi maiste säilmetega. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens (kes just tänavu märtsis ise kahjuks meie hulgast lahkus) leidis, et Ristikivi näol oli ilmselt tegemist kõige andekama eesti prosaistiga, kes kunagi maapao tingimustes töötanud on. Ja ega Dickens sellega vist puusse ei pannud.

Details

Published: November 14 2017