Kui kolisin Lõuna-Eestisse, omandasin seal kilplase kuulsuse.

See algas, kui ehitasin oma maja ette puust terrassi, aga esikus ja köögis oli kivipõrand.

Palju ei aidanud kaasa ka, kui järgmisel aastal mu naaber kündis mulle traktoriga kartulivaod.

Ta õpetas, kuidas kartuleid ühejalalise vahemaaga küntud vagudesse panna, ja kui ma sellega valmis olen, siis teda kutsuda vagusid kinni ajama.

Mina aga mõtlesin, et miks oma naabrit rohkem tülitada. Peale täpselt ühe jala laiustesse vagudesse kartulite panekut ajasin labidaga neile mulla peale. Seejärel riisusin terve aia ühetasaseks nagu mingi budistliku liivakunstiteose.

Muidugi, kui mu naaber tuli vaatama, ei näinud ta ühtki kartulivagu ning lahkus pead raputades, tunnustamata minupoolset tahet tema vaeva vähendada.

Details

Published: March 20 2015

Viido 1970, San Francisco

Kuuleme tihti väljendit, et ükski heategu ei jää karistamata.

Mulle meenus 1969. aasta, kui ma õppisin San Francisco kunstiülikoolis.

Ma mäletan sellest ajast ühte kodutut noort meest, kes elas läbi esimesi tagasilööke, mis ta uuest narkootikumist ja hipielust sai.

Kõik kutsusid teda Pühaks Johniks. Teda austati nii kohalike kui turistide poolt. Enamus meist, kes me olime psühhedeelses meeleolus, pidas Johni tõesti pühaks meheks.

Tal oli pikk helehall Rip van Winkle’i habe. Tema juuksed olid pikad, langedes vabalt õlgadele.

Seljas kandis ta kogu aeg ühte ja sama riietust – oliivpruuni villast sõjaväetekki, mille sisse ta end mässinud oli, aastaajast ja ilmast sõltumata.

Ta kulges mööda tänavaid ja alleesid, nagu oleks transis, ja keegi ei mäletanud, et ta kunagi ühtegi sõna oleks öelnud.

Details

Published: March 10 2015

Polikarpuse perekond 50ndatel Lakewoodi Eesti Majas.  Autori foto

Kohe on käes vabariigi aastapäev, aeg, mil me kuuleme arutlusi nende sündmuste üle Eesti ajaloos, kui me saavutasime iseseisvuse, ja nende sündmuste üle, kui me oma iseseisvuse taastasime pärast viiekümneaastast Nõukogude okupatsiooni.

Arvestades fakti, et Putin tahab taastada Nõukogude Liidu piirid, peame me olema tänulikud oma minevikus tehtud otsuste üle.

President Roosevelt ütles kunagi ühes raadiointervjuus, et kõige enam peame me kartma iseend.

Eks meie, eestlased, mäletame Jalta kokkulepet hästi ja teame, mida sellest karta oli, kui NSV Liit, USA ja Inglismaa jagasid ära Teise maailmasõja järgse Euroopa ja Aasia.

Olen sageli kaitsnud neid eestlasi, kes 1944. aastal põgenesid, kui siin läks olukord ohtlikuks. Keegi ei saa vaielda selle vastu, et nii natsid kui sovetid tapsid inimesi ilma igasuguse kohtuta. Nagu Stalin ütles – pole inimest, pole probleemi!

Details

Published: February 24 2015

Minu kolm valentini, Heli tütar Eva-Maria, minu tütar Maarika ja abikaas Heli Suviste-Polikarpus.   Autori foto

Details

Published: February 19 2015

Uued saabujad Ameerikasse – foto keskel väike Viido valevorst!    Autori foto

Details

Published: February 10 2015

Jaanuar olevat kõige depressiivsem kuu aastast, nii väidavad statistikud. Pühad ja aastavahetus on selleks ajaks läbi, möödas on kõik perekondlikud kohtumised ja sõpradega kokkusaamised, mis toidavad positiivselt meie hinge. Ilm on pime, külm ja suvi on kaugel. Isegi kevad on veel kaugel. Ja nii muutubki jaanuarikuu selleks venivaks mõttetuks kuuks, milleks enamus meist teda peab.

Details

Published: February 04 2015

Sirje Kiini juba teistkordne emotsionaalne aga fakti- ja mõtteaher väljapurse (“Mis on eesti rahval viga?", VES 10. dets.) nõuab reageerimist. Et pr. Kiin oma noodaga on endaarvatud ebaõiget kriitikat eesti rahva kohta püüdnud nii Brüsselist, Moskvast, Washingtonist kui ka külapoe tagant näitab kas agarat reisimistahet või elavat ettekujutust. Kahjuks nõuab selline elav ettekujutus kolme leheveergu, millelt oleks kangesti tahtnud leida natukene rohkem läbiseeditud rooga.

Details

Published: December 21 2015

Kindral Einseln annab tänukirja US armee Cpt. Arno Kivile. Foto Viido Polikarpuse Global Estonian arhiiv 1996

Details

Published: February 04 2015